Eesti rootsiajal
Rakvere, Haapsalu olid lausa sattunud ühe või teise aadliperekonna omandusse, mis käsitlesid
linnaelanikke kui oma alamaid. Tartu, mis oli keskajal olnud oluline kaubalinn, sest veeteed ei
saanud enam kasutada. Areng toimus Tallinnas ja Narvas. Narva kaudu toimus kaubandus
Venemaaga, RA-l toimus narva välja ehitamine, terve rida barokseid hooneid, praeguseks
nendest säilinud ainult Narva raekoda. 17.saj lõpus oli isegi arutluse all, et Narvast saaks
Rootsi teine pealinn, kus kuningas resideeruks igal neljandal aastal, reaalselt seda ei
saavutatud, sest enne tuli peale Põhjasõda ja Eesti alad vahetasid omanikku.
Peamine kaup, mida välja veeti, oli teravili, eeskätt Rootsi (III välde). Teine oli lina, mida
kasvatati eelkõige L-Eestis, tähtsaimaks lina väljaveosadamaks oli Pärnu. Välja veeti ka
planke, laudu, tõrva, need kõik laevaehituseks vajalikud materjalid. Siiski oli Eesti pigem
transiitmaa, Venemaalt Lääne-Euroopasse lina, tehniline kanep