Kriminaalpoliitika kordamine
konstitutsiooni lülitati surmanuhtlust keelustavad sätted, nt Austrias 1945. a, Itaalias 1947. a,
Saksamaa Liitvabariigis 1949. a, Soomes 1950. a. Edasi on samale otsusele jõudnud
Suurbritannias 1969. a1 ja Kreeka 1975. a; kõige viimasena Prantsusmaa 1981. a. Seega võib
öelda, et surmanuhtlus de facto või de jure ei kehti rahuaegse karistusena üheski staazikas
Euroopa Nõukogu riigis, v.a Türgi, mida arvatakse osaliselt Euroopasse kuuluvaks ja kus
jätkatakse inimeste surmamõistmist (Resetnikov1989).
Niisugune suund Euroopa riikide arengus on seega vähemalt sajandivanune ja ühetähenduslik
- tendents surmanuhtluse asendamisele eluaegse vanglakaristusega. Nimetatud areng on mää-
ratletav ka Euroopa tsivilisatsioonis toimuva üldise humaniseerimisprotsessi ühe tulemusena
ning on kujunenud omamoodi firmamärgiks sellele regioonile.
Eetilis-filosoofilisel tasandil põhjendatakse eitavat suhtumist surmanuhtlusesse inimelu
annaabi.ee 
