Eesti teatri ajalugu II
Näitleja olek sots realistkikus lavastuses oli aktiivne,
võitlev. Kui sots-realismis oli oluliseks ideelisus, sümboolika, siis olmerealismis elutarkus ja
mõõdukus. Kui olmerealistlikud lavastused olid staatilised, olustikult täpsed, suur osatähtsus oli
pisiasjadel, siis sots-realistlikud lavastused olid hoopis lavategevuselt ja kõnelt hoogsad ja
kirglikud. Samas mõlemais realismis oli tähtis ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Taotleti
paikade tegelikust täpset repredutseerimist nii lavakujunduses kui ka kostüümides. Siin aga tuli
vastuolu: kogu olustik oli silmanähtavalt tehtud vineerist, kunstlikult loodud. Dekoratsioonid
olid küll maalitud realistlikult, kuid oli näha, et nad on loodud kunstiliselt. Ruum oli puhtalt
keskkond, ta ei iseloomustanud tegelast. Ei olnud ka aktiivset ruumi kasutamist.
3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja.
Kaarel Ird oli jõuline teatrijuht. Paljud tema põhimõtted lavastaja ja t-juhina pärinesid