Juhan Sütiste
lahendust (Talvik 1937: 62). Talviku, Alveri, Masingu kogud, "Arbujate" antoloogia
ja neid soosiv kriitika eeskätt Orase sulest kujundasid ja kinnistasid 1930. aastate lõpu
kui luule kuldaja mainet. Loogiliselt pidi kujunev täius saama vastulöögi. Selle andis
Juhan Sütiste artiklis "Meie uusromantika pärapoeesia" 1940. aastal. Sütiste oli
debüteerinud realistliku kirjanduse domineerimisajal ja esindanud oma kogu
loominguga realistlikku, elulähedast, reportaalikku loomelaadi, mida ilmestas
isikupärane lürism. Tema esteetilised eelistused olid absoluutselt erinevad Ants Orase
ideaalist ja noorte luule subtiilsest täiuslikkusetaotlusest. Väikese Eesti
kohvikuseltskondlikud / isiksuslikud vastuolud mängisid oma rolli. Nii varjutas (aga
võib-olla ka ajendas) Sütiste esinemist palju subjektiivset. Lisaks järgnes - seda küll
Sütiste tahtest hoolimata - nõukogude okupatsioon, kus kirjanduses rünnati kõigepealt
annaabi.ee 
