"repertuaarinimetusi" - 1 õppematerjal

Eesti teater 1918-1940

1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega. Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid 5 Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40). Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus.