Teater läbi oma ajaloo
õilsaid tundeid. Valitses Voldemar Panso kreedo: näitleja looming -- see on 1% annet ja 99%
4
tööd. Töö propageerimine koomilises võtmes oli muidugi võimatu.
Ka 60-ndate lõpu teatriuuendus oli läbi ja lõhki tõsine ning harras nähtus. 197080-ndad olid
suhteliselt tasakaalustatud kümnendid, teater jagas nii ülendavat kui madaldavat paatost, seda
küll repertuaarikomisjonide ja kunstinõukogude targal juhtimisel. See oli stagnatsioon, kuid nii
rahalises, kunstilises kui ka publiku armastuse mõttes üldse mitte halb stagnatsioon.
Kaheksakümnendate keskel muutus üldpilt taas süngemaks. Koos rahvusliku ärkamisega hakati
eestlast laval eksponeerima kui märtrit, kolhoosikorra ja KGB vägivalla all vaikselt, kuid uhkelt
kannatanud õilishinge. Laulva revolutsiooni kõrgpaatos asendus 90-ndatel kiiresti taas lõbusama