Totalitaarsete riikide kunst
aha tihti jõhkram. Avangardistidel keelati mitte ainult oma loomingu väljapanek, vaid ka
loomine. Nende teosed eemaldati muuseumidest, neid toetanudkunstiteadlased vallandati.
Mitmed kunstiinimesed sattusid koondulaagrisse või tapeti. Saksamaal korraldati nn
häbistusnäitusi, mis varustati mõnitavate saatesõnadega ning mida käsutati vaatama töölised,
õpilased või sõdurid. Need pidid veenduma, kui koleda jaohtliku kunstiga on tegemist. Osa
avangardistide reoseid põletati avalikult.
Mõlemas riigis kuulutati ainulubatuks kunst, mis toetus traditsioonidele. Kujutava
kunsti peamiseks eeskujuks olid 19. sajandi akademism ja realism. Kuigi natsionaalsotsialistid
ja kommunistid pidasid teineteist surmavaenlasteks ja lõpuks astusidki verisesse sõtta, on
nende soositud kunst väga sarnane mitte ainult vormide, vaid ka temaatika poolest. Aukohal
olid teosed, mis ülistasid suuri juhte, kujutasid võimuhaaramist, nn. revolutsioonisündmusi ja
annaabi.ee 
