(Eisen, 2008, lk 123-124) Vanimad üleskirjutised on leitud 13. Sajandi käskkirjades. (Kaevats & Varrak, 1995, lk 592). Vanim säilinud raamat on "Abckiria", mis oli aabits ja katekismus, mille kirjutas Mikael Agricola 1543. aastal. Tema tõlkis Uue Testamendi soome keelde, mis pani alguse läänesoomelise kirjakeele kujunemise. (Mikael Agricola, 2006). Esimene soomekeelne piibel ilmus 1642. aastal. 18. sajandi alguses reformisid mõjukad keeleteadlased G. Renvall ja E. Lönnrot õigekirja, asuti eemaldama rootsipärasusi ja looma uusi sõnu. 1.1. Soome keele tuntuse saavutamine Soome ühinemine Venemaaga 1809. aastal aitas kaasa soome keele tunnistamisele. (Kaevats & Varrak, 1995, lk 592) Aleksander II määrusele kohaselt 1863. aastal, pidi soome keel 20 aasta jooksul saavutama rootsi keelega võrdväärse positsiooni. Sellest hoolimata kestis rootsi keele ülemvõim 20. sajandi alguseni. Arenenud kultuurikeeleks kujunes soome keel 1870.
Pärisorjust ei olnud, aga oli maaomand. Torpparitel siiski ei olnud mingeid õigusi ja teda võis iga hetk minema ajata, kui ta enam tööd ei suutnud teha. Samas neile anti igasuguseid maatükke, mille nad üles harisid. R. von Becker- ajaloolane ja rahvaluule koguja 1818 külastas Turu ülikooli Erasmus Rask ja rääkis soome keeles. Pidas esimest korda ülikooli aulas soome keelse kõne ja innustas soome keele kasutamist. Peale seda kirjutas Renvall soome sõnaraamatu. Kõige erilisem oli fakt, et rootsi haritlased tähtsustasid soome keele oskust ja hakkasid ka ise soome keelt rääkima. Taheti, et rootslased õpiks soome keelt, mitte et peaks soomlasi rootsistama. Eestis oli tugev klassivahe ja baltisakslased ei õppinud eesti keelt ja kultuuri tundma ega ei õpetanud ka rahvale saksa keelt. Abo Morgonblad- andis välja ajalehte, ajakirja, oli ülikooli professor. J. G. Linsén- nõudis soome keelele rahvuskeele staatust.
annaabi.ee 
