Seejärel sisene kõledasse kajavasse, kuid avarasse ruumi, mille tuhmid sinakad seinad on kohati pragunenud ning laest mõned krohvitükid põrandale langenud. Nüüd sammu mööda kulunud kiviplaatidest laotud külma põrandat mõne meetri jagu edasi. Aastatevanuste lauajuppideni jõudes oled viimaks pärale jõudnud. Nüüd lase end kummargile. On tunda metalli jahedust, millelt kõvad puitlauad tuge leiavad. Ninasõõrmed täituvad aegamisi kopitanud haisuga, mille hõng meenutab kohati rentslit, kohati seisvat rohekaspruuni vett. Lauajuppide all peituvad pilkases pimeduses tolmused poolroostetanud torud. Mööda punakaspruune torusid võib näha jooksmas mustakuuelisi jõleda välimusega Forticula auriculata'sid, kes esmapilgul hirmuäratavad tunduvad. Lisaks neile leidub seal ka prussakaid ja sipelgaid, kes hallikate tolmukübemete sees uppumist püüavad vältida. Nad siblivad teineteise peal nagu paaniliselt põgenev, hullunud rahvamass
vanaldane mees laostuma. Mida rohkem ta raha neile andis, seda kõrgemale ja vaesematesse ruumidesse pansionaadis ta kolis. Ühte asja see vaene mees aga ei mõistnud, et tema tütred temast ei hooli. Tütarde hoolivus oli kadunud, isa oli neile tuluallikas ja rumal vanamees ei mõistnud seda. Goriot elu oli täis kurbust ja valu, õnne jaoks oli seal vähe ruumi. Ei olnud midagi ilusat elus, mida pidid veetma külmas, kiviseintega rentslit meenutavas toas. Isegi raske elu pansionaadis ei muutnud Goriot'i suhtumist tütardesse ja ta oli jätkuvalt seda meelt, et tütarde eest hoolt kandes tuleb ilu ja õnn. Tütred olid õnnelikud ja nende elu oli ilus, kuid isa pidi kannatama. Ühel hetkel tütred ei teadnudki enam, kes see Goriot on, nende jaoks polnud seda meest olemas. Aastatega oli isast saanud tütardele justkui pank, kust koguaeg raha võtta. Goriot'le see muret ei teinud, sest põhirõhk oli ikka jätkuvalt tütarde
annaabi.ee 
