Talurahva vabastamise seadused
Talurahva vabastamise seadused (1802 – 1804 a. talurahva seisukohast)
Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse
kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel
kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja
talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui
oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a
seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine
loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu
tekitas vabastamine vastakaid tundeid ja paljud leidsid põhjust pärisorjust hea
sõnaga meenutada. Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise
annaabi.ee 
