V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
enam hargnesid nad vihkudeks, nagu vesi, mis läbi pii-suti tuhande augukese purskab.
Tulehelgist kõrgemal eraldusid teineteisest järsult kaiks määratut torni, üks täitsa must, teine
täitsa punane. Oma päratuid varjusid üles taevasse heites, paistsid nad veelgi kõrgemad
olevat.
Nende arvutud kuradite ja lohede kujud omandasid pahaendelise ilme. Leegi heitlik
valgus pani nad silmade ees liikuma. Paistis, et seal on rästikud, kes irvitavad, avatud
renniotsad, mis hauguvad, salamandrid, kes tuld puhuvad, peletised, kes suitsu sees
aevastavad. Leegis ja lärmis kiviunest ärganud koletiste seas oli üks, kes kõndis ja keda alt
mõnikord nähti lõkke taustal vilkuvat nagu nahlkhiirt põleva küünla ümber.
Kahtlemata pidi see kummaline tuletorn kaugel Bicetre'i küngastel äratama puuraiujaid,
kes ehmatasid, nähes oma nõmmedel Jumalaema kiriku tornide hiiglavarju tantsivat.
Hulgused tundsid suurt hirmu ja olid üsna vait
annaabi.ee 
