Rein Rannapi ja keelpillikvarteti Prezioso kontsert
hõlmas. Lookompositsoon oli minu jaoks paigas. Äärmine lihtsus, selgus ja vaikus valitsesid nii
meloodias, harmoonias kui kui ka pala ülesehituses. Leidsin seda lugu kuulates sarnasusi oma
lemmikpianisti Ludovico Einaudi lugudega „Divenire” ja „Nuvole Biance”. Minu arust oleks
võinud antud pala jätta lõpulooks. See oleks olnud võimas mind meeldejääv kontserdi lõpp.
Peale lühikest vaheaega tuli esitlusele „Kellapomm ja pommikell” (2008) või nagu Rein Rennap
selle loo pealkirjaks ütles: „Pommikell ja kellapomm”. Eelneva looga võrreldes jäi see pala veidi
lahjaks, kuid kõlas siiski väga võimsalt ja kaasahaaravalt. Terve loo vältel jälgisin klaverikaane
peegelduselt, kuidas haamrid vastu keeli lõid. Suutsin häguselt ette kujutada, kuidas Rannapi
sõrmed veel klahve puudutasid, sest haamrid käisid juba niigi kiirelt ja tihedalt, et oli raske jälgida.
Neljandana tulid keelpillidel esitusele Vene õigeusu koorilaulud