Luule
kui tekstid ei ole kirjutatud proosavormis. Nõnda on Schiller määratlenud oma
draamatriloogiat
,,Wallenstein" kui ,dramaatlist luuletust `.
Antiikajal ei kujunenud välja täpset lüürilise zanri mõistet. Nii ei leia me ka Aristotelese
(384-322 e. Kr.) ,,Poeetikast" nii selgepiirilist lüürika mõistet kui eepika ja dramaatika
puhul.
Süstemaatiline jaotus kolmeks zanriks ilmneb esmakordselt 16. sajandil Itaalia
renessansspoeetikas. Alles 18. sajandil muutus luule ja kunsti mõiste, see vabanes järk-
järgult antiikajast pärinevatest reeglitest. Sellel perioodil võtsid luuleteoreetikud erinevad
luuletuste vormid lüürika zanri nime alla kokku. Sellega kaasnes lüürika tõstmine eepika
ja dramaatikaga võrdväärsele staatusele.
· Loe: Jaak Põldmäe: Eesti värsiõpetus. Monograafia. Tallinn 1978. (2. trükk 2002);
Karl Muru: Luuleseletamine. Tartu 2001.
annaabi.ee 
