Tihti kujutati vitraaziga jumalat jne, et lihtrahvale õpetlik olla. Nt: Chartri katedraal. Vabale seinapinnale maaliti muid pilte; see oli eriti levinud Itaalias. Kasutati freskotehnikat, kus niiskele aluspinnale joonistati lubjakindla värviga. Maalitud kujutised olid tihti väga ebaproportsionaalsed ja elukauged. Üks kuulsaimaid kunstnikke, kes freskomaali elulisemaks üritas muuta, oli Giotto, kelle tööd sarnanesid juba veidi renessansiaegsele kunstile. Ta rõhus oma piltides reaalsusele, kujutas kõike ruumiliselt ja loogiliselt poose ja ilmeid igapäevasemalt. Jätkuvalt oli oluline ka miniatuurmaal. Munkadelt siirdus pühade tekstide kirjutamine ja illustreerimine ilmalike meistrite kätte. Neist kuulsaimad olid vennad Limbourgid, kelle põhitööks kujunes Berry hertsogi palveraamat. Gootika väljendus ka selleaegsete inimeste rõivastuses, kus domineerisid kõrged ja peened vormid, teravad tipud jne
24 Hobhouse, lk 143 8 2 Inglise maastikuaed 18. sajandil sai maastikuarhitektuuri tähelepanu keskpunktiks Suurbritannia. Inglise maastikuaeda iseloomustavad rohelised aasad, looklevad järved, mahedate piirjoontega mäekünkad ja kaunilt kujundatud metsasalud. Küll aga ei ole nimetatud iseloomujooned omased ainult inglise pargile vaid ka selle juurtele, Mesopotaamia jahiparkidele, normannide Inglismaa hirveparkidele, antiikse Rooma aedadele ja renessansiaegsele Itaaliale.25 Veel inspireerisid 18. sajandi aiarajajaid Claude Lorraini ja Nicolas Poussini maalid: puudesalud, klassikaliste varemetega arkaadialikud vaared ja mäekünkad. 26 Inglise pargi „leiutajatest“ rääkides ei maini me esimesena aednikke või arhitekte vaid hoopis kirjanikke ja filosoofe. 18. sajandi korrapärast aiakunsti stiili pilkasid Joseph Addison Spectator’is ilunud esseedes ja Alexander Pope Guardian’is. Addison kirjutas
annaabi.ee 
