majanduslikult mõistlikumaks. Vanu, kuid struktuurilt kindlaid maju saab osta ja renoveerida vähema rahaga, kui samaväärset uut maja osta. Majanduslikku lähenemist edasi arendades jõudis Smith (1979) rendilõhe teooriani, mille järgi teatud allakäinud piirkonnad omavad potentsiaali paremaks kasutamiseks, millega kaasneb kõrgem kapitaliväärtus. Rendilõhe tähendab tegeliku maarendihinna ja potentsiaalse maarendihinna vahet. Rendivahe koosneb: 1.kinnisvara väärtusest; 2.kinnisvara müügihinnast; 3.maa-ala üldrendist ja 4.potensiaalsest maa-ala üldrendist. Rendivahe on eriti suur keskuspiirkonna ümber, kus maarendi hind on alanenud taandarengu tõttu, mis omakorda tuleneb sellest, et aja jooksu elamute olukord halveneb, sellest põhjustatuna jälle kinnisvara omanikud rändavad välja ning see tekitab rendipindade suure kasvu