Eesti XX sajandi algul
Mõisa moonakad olid sõltuvuses mõisnikest, kes
võisid nad igahetk välja ajada.
2) Paremas olukorras olid talusulased, palk oli väike ja tööaeg oli reguleerimata
aga sulased ja pererahvas elasid sarnast vaeset elu.
3) Rahulolematud olid ka talunikud, eriti renditalunikud, kes pidid maksma renti
igal aastal mõisnikele, sest nende lepingut võis mõisnik igahetk tühistada kui
ta ei saanud piisavalt kasumit ning kui renditalunik tegi palju tööd ja teenis
palju kasumit siis mõisnik suurendas makse.
4) Linnades elasid kõige raskemates oludes vabriku töölised, majateenindajad ja
kojamehed. Ainus asi, mis oli reguleeritud oli tööaeg 11 ja 40 tundi ning magamiseks
oli 10 tundi. Puudus vanaduspension, puudus tervisekindlustus, puudus
õnnetuskindlustus. Vabriku omanik, võis nõuda mitmesuguseid täiendavaid makse
(trahvid) ja lisanõudmisi, mille eest palka ei makstud