Raamat räägib noorest mehest Julienist. Julien nimelt töötas oma isa juures saeveskis, ta jäi vahele raamatu lugemisega ning tänu sellele sai ta tunda vägivalda. Julien oli tark, tal oli Uus Testament tervenisti peas ladina keeles. Julieni isa saatis ta koduõpetajaks linnapean härra de Renali juurde. Julien arvas, et selline töö on alandav, kui talle hakkasid lapsed ruttu meeldima ning pererahvas oli ta vastu sõbralik. Julienil ja proua de Renalil tekkis armusuhe, see algas aias käehoidmisega ja lõpuks hakkas poiss juba naise tuppa hiilima, kui kõik magasid. Julien soovis vahepeal kõigest sellest eemale saada ning käis mägedes mõtteid mõlgutamas. Proua de Renal paanitses ka tihti seetõttu, et ta arvas et Julien teda ei armasta. Härra de Renalil tekkis kahtlusi,et ta naine petab teda, kuna talle saadeti anonüümkirju. Julien lahkus lõpuks Besanconi, kus ta julges siseneda kohvikusse, seal kohtus ta tütarlapse
püüelda. Polnud ka põhjust, kõik saab läbi, ta leppis oma surmaotsusega. Liikudes kõrgseltskonnas oli ta sunnitud käituma nii, et see teda ei kahjustaks. Üks vale liigutus oleks ta hävitanud. Seepärast ei öelnudki ta sageli välja oma tõelist arvamust. Ka see, et ta austas Napoleoni, ei tohtinud avalikuks tulla. Romaanis oli olukord, kus teenija pidi tubade voodites õled välja vahetama, Julien aga peitis oma eeskuju pilti padjas. Ta palus proua de Renalil pilt ära tuua, kuid mingil juhul ei tohtinud ta seda vaadata. Julien pääses tookord. Proua Renali tulistamise tõttu vanglasse sattudes, ütleb Julien lahti oma kõrgetest ideaalidest ning näeb maailma nüüd hoopis teisiti, temast kaob auahnus, mis tema elu seni juhtinud oli. Kuigi varem oli ta vaid vallutamise peal väljas jõuab ta selgusele selles, keda ta tõeliselt armastab, selleks on proua de Renal. "Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu mind, vaid
annaabi.ee 
