"reministsentsidega" - 1 õppematerjal

20. sajandi teatrivoole

volt kannab tähendust. Imetlusväärne on näitlejate meisterlikkus, täielik kontroll iga žesti, iga peapöörde ja kehaliigutuse üle, mis on saavutatud lapsepõlvest alanud harjutamise ja karmi distsipliiniga. Jaapani teatril on kaks vormi. Üks on klassikaline ja aristokraatlik noh-teater, mille juured ulatuvad sügavale religioossesse rituaali, teine rahvalik kabukiteater, mis koosneb erinevatest osadest (ka-laulmine, bu- tants, ki-näitlemine). Noh-teater on põhiliselt monoloogide ja reministsentsidega draama ilma lääne teatrile omase tegevuse või selle konfliktse arenguta. Nagu Vana-Kreekaski, on esinäitleja (neid on üldse kaks) maskis. Kreeka saatüridraamat kõrvutatakse kyogen’iga ehk koomilise interluudiumiga, mis oma näomoonduste ja klounaadiga meenutab üllataval kombel atellaani farssi ja commedia dell’arte’t. Noh-näidendi teemad on võetud müütidest ja legendidest. Näitleja, kes on ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti