20. sajandi teatrivoole
volt kannab tähendust. Imetlusväärne on
näitlejate meisterlikkus, täielik kontroll iga
žesti, iga peapöörde ja kehaliigutuse üle, mis
on saavutatud lapsepõlvest alanud harjutamise
ja karmi distsipliiniga.
Jaapani teatril on kaks vormi. Üks on
klassikaline ja aristokraatlik noh-teater, mille
juured ulatuvad sügavale religioossesse
rituaali, teine rahvalik kabukiteater, mis
koosneb erinevatest osadest (ka-laulmine, bu-
tants, ki-näitlemine). Noh-teater on põhiliselt
monoloogide ja reministsentsidega draama
ilma lääne teatrile omase tegevuse või selle
konfliktse arenguta. Nagu Vana-Kreekaski, on
esinäitleja (neid on üldse kaks) maskis. Kreeka
saatüridraamat kõrvutatakse kyogen’iga ehk
koomilise interluudiumiga, mis oma
näomoonduste ja klounaadiga meenutab
üllataval kombel atellaani farssi ja commedia
dell’arte’t. Noh-näidendi teemad on võetud
müütidest ja legendidest. Näitleja, kes on
ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti