„Keskaegne rüütel“
Rüütliturniiride kõrgajaks peab Cardini 14.
ja 15. sajandit. 17
Aja möödudes hakkas üha enam väikeaadleid pidama ennast rüütliteks. Seetõttu vähenes
rüütlite ühiskondlik ja sõjaline tähtsus ning feodaalsed valitsejad hakkasid üha enam piirama
rüütliks saamise võimalusi. Seejuures muutus aina vajalikumaks asjaolu, et rüütliks pürgija
suguvõsas peab olema mõni rüütel.18 Niisiis sai hakata eristama tiitliga ja tiitlita rüütleid, sest
ka tiitlita relvavendlast käsitleti kui rüütlit ning mida aeg edasi, seda rohkem oli sõjameesteks
tiitlita rüütleid, seejuures rüütlikslöödud olid pigem sõjategevusest kaugel ning nautisid oma
tiitliga kaasnevaid eeliseid. Seega, esialgne kujutis rüütlist, kui vaprast sõjamehest
ratsahobusel oli hääbumas ning asendumas ainult seisusel põhineva aadlimehega.
Keskaegsed rüütlid kujutasid endast esialgu vaid tublisid ja vapraid sõjamehi, kes nende
teenete eest isanda poolt ,,rüütliks löödi"
annaabi.ee 
