Mett tarvitati kui ainsat magusainet, vaha järele valitses suur nõudmine Lääne-Euroopa turul. Paljud vajalikud töö- ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid ka omaette meistrid. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda, millga varustati Eesti teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Olid eraldi relvaseppad ja meistrid, kes olid spetsialiseerunud pronksehetele. Sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti 11.sajandist alates üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestis läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup. Vastu viidi karusnahku ja vaha
..eesti hõimud, kes said selle nime kroonikas. Eestlased muinasaja lõpul §5 adramaa...maa suuruse mõõtmise ühik. kolmeväljasüsteem...põllu ühel osal kasvas talivili, teisel suvivili ja kolmas oli kesaks. käsitöö areng ja meistrite väljakujunemine...kujunesid välja ka oma ala meistrid///eraldi käsitööaladena käsitleti raua tootmist ja töötlemist.///enamik tööriistu valmistatigi just seppade poolt./ Kujunesid välja rauatootmiskeskused ja relvaseppad(viimaste toodang oli eriti silmapaistev) spetsialiseeruti vastavalt pronksehetele ja hõbeehetele...Putikedra kasutuseletulekuga kujunes savinõude valmistamisest eraldi käsitööala... vahetuskaubandus...kaup vahetatakse kauba vastu/anamjaolt kaubeldi luksuskaupadega... vahenduskaubandus...st. kaupa ei ostetud ainult enda tarbeks,vaid ka edasimüügiks/seda tänu soosale asendile. rehielamu...nii elu-kui tootmishoone sumbkülad..
annaabi.ee 
