"relvainstruktorid" - 1 õppematerjal

Antiikaja armee ja sõjapidamine

Sõdurid jooksid, hüppasid (nii kaugust kui kõrgust) ja kandsid raskuseid. Esialgu ilma varustuseta, hiljem kui sõdur oli tugevam, vastupidavam ja osavam tehti katsumused progressiivselt keerulisemaks, kuni ta pidi kõike tegema koos sõjavarustusega. Kui üksus oli paigutatud vee äärde, siis suvekuude jooksul pidid ka kõik sõdurid ujumist harjutama. Aastal 105 eKr viis konsul Publius Rutilius Rufus sõjaväkke sisse gladiatoorse õppemeetodi, st kasutusele võeti relvainstruktorid ja spetsiifilised õppemeetodid endise iseõppimise asemel. Hakati harjutama rividrilli, kilbi rakendamist end kordagi avatuks jätmata, harjutati relva otsaga ründamist, mitte servaga. Sealjuures kasutati punutud kilpe ja puust relvi, mis olid kaks korda raskemad kui teenistusrelvad, harjutamaks sõdurite tugevust ja vastupidavust. Sellistel harjutustel kasutati vastasena maasse kinni löödud teivast. Seda teivast siis rünnati ja tema eest kaitsti end nii nagu ta oleks päris vastane