Antiikaja armee ja sõjapidamine
Sõdurid
jooksid, hüppasid (nii kaugust kui kõrgust) ja kandsid raskuseid. Esialgu ilma varustuseta,
hiljem kui sõdur oli tugevam, vastupidavam ja osavam tehti katsumused progressiivselt
keerulisemaks, kuni ta pidi kõike tegema koos sõjavarustusega. Kui üksus oli paigutatud vee
äärde, siis suvekuude jooksul pidid ka kõik sõdurid ujumist harjutama.
Aastal 105 eKr viis konsul Publius Rutilius Rufus sõjaväkke sisse gladiatoorse
õppemeetodi, st kasutusele võeti relvainstruktorid ja spetsiifilised õppemeetodid endise
iseõppimise asemel. Hakati harjutama rividrilli, kilbi rakendamist end kordagi avatuks
jätmata, harjutati relva otsaga ründamist, mitte servaga. Sealjuures kasutati punutud kilpe ja
puust relvi, mis olid kaks korda raskemad kui teenistusrelvad, harjutamaks sõdurite tugevust
ja vastupidavust. Sellistel harjutustel kasutati vastasena maasse kinni löödud teivast. Seda
teivast siis rünnati ja tema eest kaitsti end nii nagu ta oleks päris vastane