Keskaja Euroopa vaimulik ja ilmalik
Saada mungaks tähendas teha valiku kultuuri ja hariduse kasuks. Kloostrites valitses
intellektuaalne ja moraalne üleolek. Aadlitel oli soov kinkida poja Jumalale, sellega said nad
õiguse eest- ja hingepalvetele. Tollastes aadli- ja rüütliperedes oli populaarne tava anda lapsi
kloostrisse, sest seal oli võimalus saada põhjalikud õpingud, mille pakkus ainult klooster.
Munkade arvates oli noormeestel parem tegeleda palvetamisega kui relvaharjutustega, nendest
tasapisi pidid saama mungad. Vaimulikud vajasid ilmalikke inimesi, kes pakuksid neile
eluruume, kaitset, toitu ja rõivaid. Munkade kogukond oli keskajal nii mitmekas ja mitmekesine,
et sellest sai oluline ja tihti otsustav mõjur võimujagamismängus. Vaimulikele oli omane
elitaarne mentaliteet, võimuihaldust, nende arvates ainult neil oli privileeg olla teiste inimeste
esiotsas moraalsuse ja vooruslikkuse poolest. Religioosse ja ilmaliku elu kasvav ideoloogiline ja
annaabi.ee 
