Kreeka vaasimaal
oli lihtne joonistada jooni. Mis jagasid anuma pinna horisontaalseteks vöönditeks.
Vöönditesse maaliti lihtsaid nurgelistest joontest koosnevaid korduvaid kujundeid, näiteks
kolmnurki, rombe, aga ka meandreid.
8 saj lõpus eKr. Hakkas abstraktsete kujundite sekka ilmuma inimeste ja loomade
skemaatilisi kujutisi,millest järgmisel sajandil kasvasid välja mütoloogiaainelised
paljufiguurilised piltjutustused. Peamiseks teemaks nii nagu hiljem reljeefikunstiski oli
kreeklaste(või Olümposejumalate) võitlus koletistega. Kükloobid , kentaurid või Medusa
kehastasid võõraid, ähvardavaid barbaarseid jõude, kellele kreeklased vastandasid oma
tsivilisatsiooni.
Arhailise aja anumatel on elusolendeid kujutatud kohmakate mustade siluettidena, mis väga
anatoomiat moonutavad, kuid on siiski ilmekad. Mütoloogilistes jutustustes avaldub
kreeklaste elav fantaasia otsiv vaim ja oskus paljudest väikestest figuuridest kompositsioone
luua