Seisuslik haridus keskajal
Paazidel oli
ka lossi igapäevaelus küllalt palju tööd. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid. Hiljem sageli ülbed
ja upsakad, haiglaselt tundlikud oma seisusliku uhkuse suhtes, ei pidanud rüütlid paaziaega kunagi
alandavaks teenriajaks. See teenimine oli tänuavaldus isandale, peremehele, õpetajale. Paaziaeg
kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse
astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks.
Reljakandjaks pühitsemine toimus tavaliselt pidulikult, teatati ka poisi
vanematele, korraldati pidusööming, turniir jne. Sellest hetkest oli nooruk
rüütlile lähemal, tohtis vestlustest osa võtta, pidi aga kõikide lossis
viibivate daamide ja rüütlite suhtes üles näitama austust, lugupidamist ja
teenistusvalmidust. Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära
teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale
rüütliau.