V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
avarasse varakambrisse, kuhu olid kokku kuhjatud kolme sajandi varandused. Rõõmust ja
ahnusest rõkates tuletasid nad üksteisele meelde toredaid hõberiste, suurepäraseid bro2
4
0
kaatkuubi, kullatud hõbedast hauaehiseid, koori ohtraid kaunistusi, siis säravaid pühi,
tuledest sätendavaid jõulusid, päikesest sädelevaid lihavõtteid, kõiki neid hiilgavaid
pidupäevi, kus kirstud pühakusäilmetega, lühtrid, sakramendiastjad, tabernaaklid,
reliikvialae-kad kulla- ja teemantmägedena altaritele kuhjusid. Kahtlemata oli sel
silmapilgul igal vargapoisil ja sandil, võllaroal ja logardil palju vähem meeles mustlastüdruku
vabastamine kui kiriku riisumine. Usume koguni meeleldi, et suurele hulgale neist
oli Esmeralda ainult ettekäändeks, kui vargad üldse ettekäändeid vajavad.
Samal silmapilgul, kui nad hinge kinni pidades ja lihaseid pingutades tõukepoomi ümber