Vaimulik kirjandus
Hilisemal
ajal ei peetud vaimuliku kirjandust enam nii tähtsaks kui seda tehti keskajal.
Varasel keskajal oli õigus enda kirjandus luua vaid haritud ning ladina keelt oskaval
inimesel, seetõttu oli ka kirjandus ladina keelne. 12.-13. sajandini kuulus koolihariduse monopol
vaimulikele, nemad olid need, kes harisid nii ennast kui ka teisi suursuguseid inimesi. Harva sai
hariduse mõni rahatu inimene, kuid oli ka erandeid. Nende haridus ei sisaldanud mitte ainult
religioonssust ja jumalikust vaid käsitleti ka erinevaid eluks vajalike teadmisi. Vaimulik oli
ennekõike inimene, kes oli pühendanud ennast jumalale. Vaimulike alla kuulusid nii paavstid,
preestrid kui ka kirikuõpetajad, et vaimulikuks saada pidi tahtja saama pühitsuse või õnnistuse
teiselt kõrgemalt vaimulikult .
Vaimuliku kirjandus oli ennekõike usuline kirjandus, mis oli mõeldud kasutamiseks
religiooses praktikas, misjonitöös kui ka jumalateenistustel