Kui on tegemist isikliku suhtlusega, siis esimesena tervitab noorem inimene vanemat, mees naist, alluv ülemat, saabuja kohalolijat ning käe ulatab esimesena vanem või naine (Annus-Anijärv). Tervitamisviise on palju. Need algavad lihtsast ja külmast noogutusest või sõjaväelikust kombest tõsta käsi kõrva äärde ning lõpetada mitmekordse põsesuudlusega akolaad'iga lõunapoolsete rahvaste juures, reveransi ja kniksuga kuningakodades ning põlvitamisega religioonsete tavade järgi (Lukas & Tsatsua 2008). Euroopa rahvad on üsna vähe puutunud kokku idamaiste, Kaug-Põhja või Aafrika ja Lõuna- Ameerika rahvaste tervitamistavadega, mida tuleb praeguse globaalse suhtlemise juures siiski 2 arvestada. Samas on tervitamine suuresti lihtustatud ning enamasti aksepteeritakse ka kättpidi tervitamist või peanoogutust (Lukas & Tsatsua 2008).
kasvatamise eest. Poistele lubati suuremat vabadust ning sõdimis- jajahioskuste omandamiseks tihedamat suhtlemist, kuid tüdrukuid hoiti kodus ema silma all. Seal õppisid nad toidutegemist, kudumist ja muid majapidamises vajalikke oskusi. Ka tänapäeval Yucatanil elatakse paljudes kohtades samamoodi. Kõik maajade preestrid pärinesid ülikute hulgast ning tavaliselt astusid preestrite pojad pärast pikka õppimist isa asemele. Preestrid pidid siduma komplitseeritud religioonsete rietuste võrgu maajade keeruka kalendriga. Ühtaegu oli nende kohustus talletada ja ennustada maajade huvitavaid astronoomilisi sündmusi. Nagu teisedki samaanid, nii kasutasid ka nende preestrid alatasa erilisi aineid, mis viisid nad teisenenud vaimsesse seisundisse. Maaharimises tunti ainult alepõllundust
annaabi.ee 
