EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
alguses. Avalduvad postmodernsed tunnused. Mängulisus. Üks keskne lugu
laguneb, erinevad tegelased. Neil on midagi, mis ühendab linnakeskkond
Mustamägi. Moodsa urbaniseerunud maailma, uut tüüpi linna romaan. 1970ndatel
paistis see just silma Mustamäel.
1. Ruumile tuleb tähelepanu pöörata.
2. postmodernse jutustamise kergus (tekib küsimus, kes jutustab?) erinevad
tekstid saavad kokku, pole enam kindel, kes räägib, mida ja kui tõsiselt. Maailma
relativiseerub. Sügisballis võõraste tekstide sissetung sööb tähendust.
1980-1990ndatel jõuab postmodernistlikus äärmuslikkuseni. Uued tekstid ei saa
enam piisavalt vastukaja. ,,Räägivad" (1984) uute lahenduste otsimine, raske
öelda, kas see on proosa või draama. Erihäälsus on viidud äärmuseni.
Näitekirjandus:
,,Phaethon, Päikese poeg" (1968)
,,Good-bye, baby" (1975) näidend, postmodernismi näide.
annaabi.ee 
