Tiit Lauk humanitaar
aeg-ajalt erinevates väljaannetes siiski ilmus, kuid kahjuks torkab neis mõnigi kord silma
kirjutaja ilmne asjatundmatus, mis viitab sellele, et kirjutajateks on muusikalise erihariduseta
ajakirjanikud või siis professionaalsed muusikakriitikud, kes džässi ei tunne ja suhtuvad selle-
sse valdavalt tõrjuvalt. Kasutatakse oskamatult kusagilt kättejuhtunud võõrast materjali, vahel
ka muusikutega tehtud intervjuusid, ja nii on need kirjutised sageli üsna reklaamimaigulised.
Ühtlasi kajastub kirjutistes tihti ka toonase kriitika üleolev suhtumine sellesse žanrisse.
Vaadeldavast ajast ei ole õnnestunud leida ühtki eesti autori kirjutatud sügavamat käsitlust
džässist kui nähtusest ja tema kohast kultuuris. 253 Küll aga võiks tähelepanu juhtida ühele
tõlgitud esseelaadsele artiklile, kus kõnesolevaid küsimusi asjalikult arutatakse. Nimelt
avaldati 1932. aastal Päevalehe lisas “Kunst ja Kirjandus” saksa muusikalehest Melos tõlgitud
annaabi.ee 
