Tõde ja Õigus II Terve tekst
Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle
kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas
esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma
paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja
naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks
reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad
kaassõitjad.
Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem
ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust
sisserühkijatega.
,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt.
Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt:
annaabi.ee 
