Iga põlvkond on rohkem oma aja kui isa nägu
on avatud kogu maailm. Kui vähegi pealehakkamist on, võib iga noor jõuda täpselt sinna, kuhu
unistused küündivad. Eelmine generatsioon ei saanud välismaale enne 90ndate algust, sest varem
kardeti NSV Liidus, et välismaale minnes inimesed lihtsalt ei tulegi tagasi. Isegi sugulastele ei
lubatud välismaale külla minna. Suvi-suve järel veedeti kolhoosis tööd tehes ja pioneerlaagrites
käies. Midagi muud ei osatudki suvel teha. Lapsed ei osanud unistadagi reisit vanematega
Egiptusesse. Noored oli harjunud sellega, et pärast keskkooli mindi õppima ametit, mis oli
sarnane vanemate omale. Kui vanem oli kõrgharidusega, läks noor enamasti sama teed. Kui aga
vanem oli lihttööline, ei osanud suurem osa sellistest noortest oma elult midagi enamat oodatagi.
Muidugi oli ka erandeid, aga selline oli üldpilt.
Noorsugu on alati hukas. Ei ole ühtegi põlvkonda, kes noorte kohta nii ei ütleks. Kunagi
annaabi.ee 
