E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
. . »
«Seda parem,» naeris Gabriel tasakesi, aga südamest, «seda kergemalt läheb mul raske aeg
mööda, mil sinust kaugel pean olema.»
« Gabriel !»
Agnese silmad läikisid pimeduses, aga Gabriel ei saanud õieti aru, kas haavatud uhkusest
või tulevaist pisaraist.
«Noh, noh, pole viga!» vaigistas ta, neiu värisevat keha enese vastu surudes. «Mõtle, et ma,
kui vaevalt jälle jalal jaksasin seista, võlla kartusest hoolimata, kohe Tallinna tõttasin kadunud
reisiseltsilist taga otsima. Kas see midagi ei tähenda? Enne kui mõni vürstitütar minu
meelest sinule kardetavaks saab, oled sina mind vististi juba sada korda unustanud.»
«Ära räägi nõnda, see teeb mulle valu,» ütles Agnes.
«Aga kui ma nüüd mitu kuud, võib olla terve aasta sinust kaugel pean olema, kas sa siis
mulle veel truuks jääd?» päris Gabriel murelikult.
«Võid sa selle kohta kahevahel olla?»
«Ometigi oleksid sa alles üürikese aja eest peaaegu teisele mehele läinud.»
annaabi.ee 
