lahkumise põhjust ning püüab teda iga hinna eest tagasi saada. Don Juanil on aga juba kohalikud külatüdrukud silmapiiril, ta räägib mõlemale ühte ja sama mesijuttu ning lubab neiud ära kosida. Külatüdrukud aga lähevad omavahel riidu ja vaidlevad, kes don Juani endale saab. DON jUANile saabub teade, et keegi otsib teda taga ja põgeneb külast koos oma teenriga. Nad maskeerivad end, Sganarelle paneb selga arstrirõivad ja don Juan reisiriided. Nnede tee viib läbi metsa, kus don Juan röövlite käest don Carlose pääsab. Selgub, et don Carlos ja ta vend on tulnud donja Elvira eest don Juanile kätte maksma. DON CARLOS aga on Juanile päästmise eest tänu võlgu ja kättemaks lükatakse edasi. Don Juani oli kunagi varem tapnud ära komtuuri ja nüüd tahtis ta tema hauakambrit külastada. Seal oli komtuuri kuju ja don Juan käskis talt nalja pärast küsida, kas too temaga õhtustada tahaks. Juani imestuseks kuju noogutas.
pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama. Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma. Ka aadlimehel endal, ilmselt vastu oma harjumust, 12 eksles, kui nii võib öelda, kahvatu naeratus huulil