Friedebert Tuglas
ülepeakaela kirjandus- ja ühiskonnaellu. Käis kõnepidajana mööda Tartu-, Lääne- ja
Harjumaad, pandi Toompea vanglasse. Sealt paari kuu pärast välja lastud, kadus
maapakku.
Pagulusaastail 1906-1917 elas Tuglas põhiliselt Soomes vaheldumisi Helsingis,
sisemaal ja saartel. Ta veetis mitu talve Pariisis, peatus lühemat aega Münchenis ja
Genfis. Rändas mööda Itaaliat, Hispaaniat, Skandinaaviat ja Belgiat, mõistagi
minimaalse reisirahagam teinekord lausa nälga nähes. Nõnda võib öelda, et Tuglas
viis nooreestlaste lipukirja saagem eurooplasteks ellu kõige otsesemas mõttes.
Sisuliselt tähendab see, et Tuglas täitis kodumaast sunnitud eemaloleku aja Euroopa
kunsti ja kultuuri intensiivse tundmaõppimisega. Temataolisele optilist tunnetustüüpi
kirjanikule ongi tähtis võimalikult palju oma silmaga näha. Sealjuures vaadata mitte
korraks pilku üle libistades, vaid süvenedes, detaile kui ka tervikut vaimusilma