Rändkakk
potsata, ukerdavad nad seni puuokstel, kuni tuule tiibadesse püüavad.
See juhtub enamasti juuni keskpaigas.
Poegadel tuleb vanemate juurest üsna pea kaugemale kolida, sest
händkaku maailmas on kombeks, et isegi ema- ja isalind talvituvad
omaette territooriumil. Seetõttu jagavad nad sügistalvel maid nii
omavahel kui põhja poolt tulnud talikülalistega.
Eesti händkakud on üsna paiksed linnud ja külma eest lõuna poole ei
kipu. Siiski on teada, et vahel lasevad nemadki ennast reisikihust kaasa
kiskuda. 1997. aasta sügisel täheldati Pärnumaal Lao linnujaamas lausa
sensatsioonilist händkakkude rännet. Toona kirjutas ajakiri «Luup», et
Laol rõngastati tervelt 51 händkakku, samas kui varasema 14 aasta
jooksul kokku oli neid linnujaamas kätte saadud vaid 36.
Paigalindude arvuka liikumise põhjuseks pakuti elupaikade nappust --
inimene oli üha enam hakanud saega metsamassiividesse trügima.
Kulliliste ja nugiste kõrval ongi üks händkakkude peamisi vaenlasi
annaabi.ee 
