E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
hoidsin ennast metsades ja rabades varjul. Ma oleksin kas või põlevasse ahju pugenud, et neid
koledaid piigimehi mitte näha, aga ometi juhtusin neid veel korra nägema, kui nad parajasti
küla põletasid ja külarahvast tapsid. Ma pistsin nagu jänes koerte eest punuma ega vaadanud
enne tagasi, kui väsimuse pärast ninaga mudalompi kukkusin.»
Vapra mehe halenaljakas, luksumisega segatud ja veidrate kehaliigutustega soolatud
reisijutus-tus kiskus vanemate murelikud näod vägisi naerule. Esimene ehmatus kadus, uus
julgus tuli lootusega ühes.
«Sa ei öelnud ikka veel, kui kaugel rüütleid praegu arvad olevat,» tähendas peavanem.
«Kui ma neid eile viimast korda nägin, olid
104
nad umbes poolel teel Paidest Tallinna,» vastas jutustaja. «Ma arvan, palju ligemale pole
nad seni vist jõudnud, sest meie salgakesi taga ajades ja külasid riisudes viidavad nad aega.»
«Hea küll,» ütles peavanem lühikese mõtlemise järel