"reimsm" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

oma tütre riided 466 nii segamini, et pani tütarlapse punastama, paitas ta siidjuukseid, suudles ta jalga, põlve, laupa, silmi, tundis äärmist vaimustust kõigest. Tütarlaps laskis kõigel sündida ja kordas ainult tasa suurima õrnusega: «Mu emake!» «Näed sa, mu tütreke,» alustas jälle ema, poetades suudlusi sõnade vahele, «näed ise, kui kallis sa mulle oled. Me läheme siit ära. Hakkame õnnelikku elu elama. Oma kodulinnast, Reimsist, saan ma midagi päranduseks. Mäletad ReimsM? Ah, ei, sa ei tea seda, olid veel liiga pisike! Kui sa teaksid, kui kena sa olid neljakuisena! Su väikesed jalakesed olid nii ilusad, et neid tuldi Epernay'st seitsme kilomeetri tagant uudishimust vaatama. Meil saab olema maa ja maja. Ma panen sind oma voodisse magama. Mu jumal, mu jumal! Kes seda ometi võis mõelda! Olen oma tütre kätte saanud!» «Oo, emake,» ütles tütarlaps, viimaks ometi oma mee-leliigutuses sõnu leides, «seda kõike ennustas mulle mustlasnaine