Vabadussõja kindralid ja admiralid
28. detsembril 1917 tuli R. J. Reimann 1. Eesti jalaväediviisi intendandiks.
Järgmisel aastal rahvusväeosade laialisaatmisel läks temagi erru, erustumisel ülendati
ta Eesti Ajutise Valitsuse poolt polkovnikuks. Saksa okupatsiooni lõppedes määrati R.
J. Reimann 11. novembrist 1918 Sõjaväe Varustusvalitsuse, hiljem Sõjaväe Varustuse
ülemaks; ta teenis neis ameteis ning Sõjanõukogu liikmena kogu vabadussõja aja.
Eesti sõjaväe intendanditeenistuse loojana oli R. J. Reimannil suuri teeneid
Vabadussõja võitmisel ja teda autasustati Vabadusristiga I/1, lätlaste poole Karutapja
ordeni III järguga ning poolakate poolt Polonia Restituta auumärgiga.
1. oktoobril 1920 lahkus R. J. Reimann omal soovil tegevteenistusest. 1.jaanuarist
1923 kutsuti ta aga uuesti teenistusse ja oli alul sõjaministri kindralmajor Jaan Sootsi
vanem käsundusohvitser. Märtsist 1924 kuni juunini 1929 oli ta Sõjaministeeriumi
Korraldusvalitsuse ülem. 1923