Eesti traditsiooniline rahvakultuur
vesiveskit ehitada üldiselt ei saanud. Saaremaal oli 19.sajandil peaaegu igal suuremal talul oma tuulik, väiksematel
5-6 pere peale üks ühine tuulik. 6-10 m kõrgust kahekorruselist laudseintega tuulikut kandis keskel tugev sammas,
mille alumist otsa toetas suurtest kividest laotud kivijalg. Lihtsa, ühe paari kividega veskimehhanismi
käivitamiseks oli tavaliselt neli tiiba, mida katsid õhukesed lauad või 19.sajandi keskelt alates reiidest purjed.
Tuulde keerati tiivad koos kogu veski kerega, selleks oli kere külge kinnitatud pikk händ ehk vehmer.
Suured Hollandi tuulikud ilmusid Eestisse hiljem kui pukktuulikud, kujunesid sajandite jooksul Mandri-
Eestis üsna tavalisteks. Neil oli pööratav ainult pea koos tiibadega. Läbi 3-4 korruse ulatuv veskimehhanism
käivitas tavaliselt kaks paari kive. Kaua kuulusid Hollandi tuulikud ainult mõisatele.
Kõrtsid
Vanimad teates maakõrtside kohta pärinevad 15.-16.sajandist