Marlene Dietrich
teda ka edaspidi tunti.
1917. aastal kolis Marlene pere tagasi Berliini. Ta astus Auguste Victoria
Tütarlastekooli. Marlene õppis viiulit ning teismeeas hakkas huvituma ka
luulest ja teatrist. 17- aastaselt alustas ta muusikaõpinguid Weimaris ja
Berliinis. Tema unistus saada kontsertviuuldajaks purunes peale
randmevigastuse saamist. Kahe aasta pärast läks ta õppima Max
Reinhardti lavakunstikooli ja hakkas tegelema hoopis näitlemisega.
Karjäär
Max Reihardti lavakunstikooli kõrvalt töötas Marlene alguses teatrites
koorilauljana ja väikestes rollides. Alguses ei pööranud keegi talle erilist
tähelepanu.
1922. aastal oli tal esimene lühike osa Georg Jacoby filmis "Nii need
mehed on". Produtsent Rudolph Sieber, Marlene hilisem abikaasa ja tema
ainsa lapse Maria Elisabeth Sieberi isa, valis ta varsti peale seda
väikesesse rolli rezissöör John May filmis "Armastuse tragöödia".