A.dumas Kolm musketäri terve raamat
kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel
esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes
puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi
poole.
7
Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista.
Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don
Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja
reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära
ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad
põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest
eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline
nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta