Nicolo Paganini muusikareferaat
Toas istus ta selle vasta sagedasti lahtiste akende ja uste vahele, mis ta rinnahaigust suurendas.
Reisides oli tal kaasas viiulikast, pesu ja mõningad riided. Ka rehnuti raamat, kust keegi peale
ta enese ei võinud aru saada. Tähed olivad imelikud varesejalad, ning rehnungides seisivad
kõik väljaminekud ja sissetulekud, piletite ja posthobuste hinnad segamini. Ja siiski sai ta ise
sellest selgesti aru ning ei lasknud rehkendamises end ilmaski petta.
Voorimeeste, teenijate ja teiste alamast seisusest inimeste vasta oli Paganini uhke. Aga noorte
muusikantide, lauljannade jne. vasta, kes tema juurde nõu tulivad küsima, väga lahke oli.
Paganini ei võtnud viiulit muidu kastist välja, kui natuke enne kontserti. Ta oli mitu aastat
igapäev 10-11 tundi mänginud. Oskas ainult viiulit mängida ja ka politika asjadest ei võtnud
ta ühtigi osa.
Paganini oli kurva loomuga, nagu enamasti kõik haiglased inimesed