Eesti traditsiooniline rahvakultuur
Mõni
üksik liitõu säilis 20.sajandi keskpaigani. Üsna mitmest kehvikuõuest sai aja jooksul majapidamise kasvades väike
vajaliku hilgaga hoonetega taluõu. Taluõue üldplaneering on olnud võrdlemisi vaba. Üldiselt on valitud õue jaoks
kuivem ja kõrgem, päikesele avatud ja tuulte eest varjatud koht, kuhu on võimalik ka kaevu kaevata või mille
läheduses on looduslik veekogu. Sealt pidi pääsema ka hõlpsasti põldudele, karjamaale, metsa ja ühendusteedele.
Rehihoone kui talu peahoone paigutati õueala kõrgemale servale, esikülg nn sooja ilmakaarde (kagust
loodeni) ja tagasein vastu põldu või aiamaad. Külades või teede ääres püüti tee äärde paigtada rehielamu tagakülg
või rehealusepoolne ots või siis hoopis kõrvalhooned. Rehielamu ees oli avar muruga kaetud õueplats, mille ümber
paiknesid kõrvalhooned suhteliselt vabalt. Aidad olid tavaliselt elamu kambripoolses ja ühtlasi õue kõrgemas otsas,
annaabi.ee 
