vähendades või jättes samaks, väites, et kõik on töölepingus kirjas. Nende näidete põhjal võiks järeldada, et maailmas ongi tõesti kõik inimesed nii hullud ja ausaid polegi enam jäänud, aga see pole üldsegi niimoodi. On olemas ka väga häid, sõbralikke ja lahkeid inimesi, kes aitavad teisi hädadest välja, saades ise sellest vaid tänusõnu ja lahkust vastu, lihtsalt nendest räägitakse vähem minule mõistmatutel põhjustel. Meedia on üks peamistest rehepapluse tunde tekitajatest, edastades hulgalt negatiivseid uudiseid inimeste kohta ja rääkides vähem ausatest abivalmitest inimestest. Ma usun, et need kes rehepaplusega tegelevad on tõeliselt südametud inimesed, kes ei vääri teiste toetust ja arvan, et meedia abiga võiks rehepaplust ära hoida inimesi ohtudest teadlikuks muutes ja neid aidates. Teiste kulul elamine ei too kunagi midagi head kaasa isegi kui elu tundub
muutub ja Eestisse ära sõitmine tundub lausa lustina. Sakste juures võetakse neid lahkelt vastu. Kõrgetel härradel ise ei ole aga Eestis elamine just väga meelt mööda. Müllerid kurdavad, et matslikud eestlased on varastanud sakslaste rahvustoidu hapukapsaste lõhna, aga ka vorstide särina panni peal. Kirjeldatud stseen on lavastuse üks humoorikamaid. Siin on Kivirähk oma elemendis, vahele tuleb ka rehepapluse teema, mida autorile igal pool välja tuua meeldib. Lehvivate blondide lokkidega Müller kasvatab kodus samavõrd uhke karvakasvuga poega Siegfriedi (Märt Avandi), kes on nii peene mees, et valju häälega rääkida ei mõista. Sõbramehel on uskumatult kahvatu tütar (Kersti Heinloo), kellele on õpetatud, et tema kohus on käituda seisusele väärikalt, see tähendab siis, et veeta päevad samu mustreid linikuile tikkides ning võtta vastu kõik
annaabi.ee 
