Eesti suuline keel ja suhtlus
4
· suuline või kirjalik suhtlus;
· vahendava tehnoloogia olemasolu ja selle loomus;
· sünkroonne ja asünkroonne suhtlus;
· dialoog või monoloog;
· argine või avalik (institutsionaalne) situatsioon;
· privaatne või avatud keskkond;
· anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond;
· spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine.
Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused.
Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele
vahel. Nende kahe keelevariandi erinevused on nii suured, et keeltes, milles mõlemad on
olemas, saame rääkida kahest keele pearegistrist: suuline ja kirjalik pearegister ehk
tavakeeles kõne ja kiri (pearegistri mõistet keeleteaduses üldiselt ei kasutata, registreid ei
hierarhiseerita nagu nt murdeid).
2
annaabi.ee 
