AKORDIONI AJALUGU JA KASUTUSVALDKONNAD
enam vahelduvhäältega. Kromaatilise ehk meloodia bassiga pilli juured ulatuvad 1900.aasta alguse
Prantsusmaale. Meloodiabassi nupud paiknesid siis standardbassi ja lõõtsa vahel omaette rivina. See
paigutus säilis kuni 1960-1970 aastateni. 1930.aastal hakkas Paolo Soprani meloodiabassiga
akordione Itaalias massiliselt tootma.
1930.ndatest aastatest alates on levinud suurte 120 bassiste pillide tootmine. Akordione ehitatakse
kahe-, kolme-, nelja- ja viiekoorilistena, s.t. vastavale registriklahvile vajutades võib avada
ventiilklapi või klapid, mis panevad võnkuma ühe või mitu metallkeelekest. Registrid muudavad
akordioni kõla värvikaks, võimaldavad mängida sirge või tremoleeriva tooniga, suurendavad
heliulatust üles- ja allapoole. 120 bassiga standardsüsteemiga akordioni vasakul klaviatuuril on 6
rida nuppe, neist 4 rida on valmisakordid (mazoor, minoor, septakord ja vähendatud septakord).
Meloodiabasside süsteem kujutab endast 5 oktavi ulatuses basse