Kultuurigeograafia konspekt
rahvastiku temaatika ümber, keskendudes asustuse uurimisele (algselt maal, siis üha enam linnas) ja 21.
sajandil ka valglinnastumise teemale. Detailsed piirkondlikud kirjeldused ongi sõjajärgsel perioodil olnud
põhiliseks geograafia uurimistöö väljundiks. Algselt, 1920. aastatel keskendus akadeemiline geograafia
just maastike kirjeldamisele, hõlmates nii loodust kui ka inimtegevust (Granö 1920). Nõukogude perioodil
sisaldas maastikukäsitlus nii loodusgeograafiat, regionaalplaneeringuid kui ka looduskaitset ja rekreatsiooni
puudutavaid töid (Varep 1968). Sellisest vaatenurgast nähti inimest eelkõige kui looduse mõjutajat ja
ressursside (ära)kasutajat, ent kultuuriline ja ajalooline aspekt oli uuringuis endiselt tugev.
Kultuurigeograafiat on ülikooliainena õpetatud alates 1990. Aastate keskpaigast. Algul tugineti soome-ugri
vähemusrahvuste etnogeograafiale ning lähtuti Prantsuse kirjeldava kultuurigeograafia ja keskkonnaajaloo
annaabi.ee 
