tähistada laiemalt kogu vaimset pärandit, sh rahvausund, tavandid, muusika jms. Tänapäevane käsitlus loeb rahvaluule hulka ka tänapäeval levivad anekdoodid, keerdküsimused, linnalegendid jms. Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad, alates 17. sajandist ka kohtu- jm ülekuulamisprotokollid, pastorite märkmed ja aruanded, reisikirjad, sõnaraamatud jms. Varaseimad regilaulutekstide ülestähendused näiteks pärinevad 1660. aastatest. Seoses romantismi ja rahvusliku ärkamisega elavnes huvi Eesti rahvaluule vastu 19.sajandil. 19. - 20. sajandi vahetuseks hakkas rahvaluuleteadus iseseisvana välja kujunema, eristudes etnograafiast ja arheoloogiast. Eesti rahvaluuleteaduses sai ainuvaldavaks võrdlev- ajalooline meetod, tugev oli Soome koolkonna mõju, mis kestis läbi 20. sajandi.
ka tänapäeval levivad anekdoodid, keerdküsimused, linnalegendid jms. Vanimateks kirjalikeks allikateks, kus leidub andmeid eesti rahvaluule kohta, on keskaegsed kroonikad (Saxo Grammaticuse "Taanlaste vägiteod", Läti Henriku "Liivimaa kroonika", Bartholomäus Hoeneke "Liivimaa noorem riimkroonika jt), alates 17. sajandist ka kohtu- jm ülekuulamisprotokollid, pastorite märkmed ja aruanded, reisikirjad (nt Adam Oleariuse "Uus Pärsia reisikiri"), sõnaraamatud jms. Varaseimad regilaulutekstide ülestähendused näiteks pärinevad 1660. aastatest. Seoses romantismi ja rahvusliku ärkamisega elavnes huvi Eesti rahvaluule vastu 19. sajandil. Esimesed selles vallas olid baltisaksa estofiilid. Johann Heinrich Rosenplänter andis välja eesti keele uurimisele pühendatud ajakirja ja kutsus üles koguma rahvapärimust. Arnold Friedrich Johann Knüpffer kogus ja andis välja Kadrina rahvalaule ja jutte. Alexander Heinrich Neus kogus ja avaldas regilaule.
annaabi.ee 
