Müeliinkattega kiududel levib depolarisatsioon hüppeliselt müeliinkatte vahekohtadel - sellest siis ka levimise kiirus! Puhkeolekule omase polarisatsiooni taastumisfaasis väheneb taas Na + ioonide ja suureneb K+ ioonide läbilaskvus, kuid see vôtab aega: 0,5 - 1,0 millisekundi jooksul ei suuda närvikude vastu vôtta uusi signaale (puudub erutuvus). Seda lühikest ajavahemikku nimetatakse refraktaarsusperioodiks. Refraktaarsusperioodi kestvus määrab seega vastava ertuva koe juhtivad omadused. Kui erutus (depolarisatsioonilaine) jõuab sünapsini, algatab see uue erutusimpulsi järgnevas närvirakus vôi muudab talitleva organi( raku) ainevahetust, pôhjustades selle tegevuse muutumist. Sünaps on närvirakkude omavaheline ühendus, vôi närvi- ja lihasraku vaheline ühendus. Sünapsid võivad olla keemilised või elektrilised. Elektrilises sünapsis on
vastuseks saadud aktsioonipotentsiaali amplituud on normaalsest madalam. Negatiivne järelpotentsiaali lõpposa ühtib kõrgenenud erutuvuse e supernormaalse (eksaltatsiooni-) faasiga, (motoorses närvikius ~15 ms). Sellel perioodil võib aktsiooniopotentsiaal tekkida ka alaläviärrituse tingimustes. Positiivse järelpotentsiaaliga langeb kokku erutuvuse langus e subnormaalne faas (motoorses närvikius ~50 ms), kus aktsioonipotentsiaal tekib üleläviärrituse tingimustes. Refraktaarsusperioodi kestus määrab erutuslainete (närvikius närviimpulsside) sageduse, mida lühem on refraktaarsusperiood, seda rohkem erutusimpulsse võib antud rakk juhtida, s.o seda suurem on tema labiilsus. Erutuse ülekanne motoorselt närvilt lihasele toimub neuromuskulaarsete sünapsite (spetsiifilised struktuurid) vahendusel. Sünapsid jagunevad keemilisteks ja elektrilisteks. Neuromuskulaarne sünaps on keemiline sünaps, kus erutuse ülekanne toimub motoorselt värvilt
annaabi.ee 
