"Kõik või mitte midagi" seadus. AP peamine omadus on, et see käitub ‘kõik või mitte midagi’ põhimõttel. See tähendab, et läviväärtuse ületanud signaal kutsub esile AP, mis on alati maksimaalse väärtusega. Ehk see on binaarne signaal, milel on ainult kaks väärtust: 0 ja 1. Kui stiimul on piisavalt suur, et läviväärtust ületada, pole oluline, kui tugev see oli, resulteeruv AP on ikka sama amplituudiga. 3.8. Absoluutne ja suhteline refraktaarsus. Refraktaalaeg – periood, mil membraan ei saa uuele ärritusele vastata (närvikiududel 1ms). Membraan pole PM-s. Kui üks stiimul järgneb teisele liiga kiiresti, ei saa AP tekkida - see periood on absoluutne refraktaarsus (lihas tõmbub praegu kokku, membraan on depolariseeritud). Pärast seda perioodi on rakumembraan suhtelise refraktaarsuse seisundis (hüperpolariseeritud), st läviväärtus on tunduvalt tavapärasemast kõrgem, kuid piisava
annaabi.ee 
